GPS – globaalne postitsioneerimissüsteem ( ing. keeles Global Positioning System)
Satelliitidel põhinev USAle kuuluv süsteem täpseks asukoha määramiseks mis tahes maakera punktis. Süsteemi südameks on 20 200 kilomeetri kõrgusel tiirlevad 24 satelliiti, mis omavad muu hulgas väga täpset aatomkella. Satelliitide asukoht Maa suhtes on igal ajahetkel täpselt teada tänu fikseeritud trajektoorile, mida jälgitakse pidevalt maapealsetest jaamadest ning vajadusel korrigeeritakse. Nii on enda (loe: GPS-vastuvõtja) positsiooni teadasaamine teoreetiliselt väga lihtne – veidike trigonomeetriat ja mõned arvutused. Kuna satelliidid asuvad GPS-vastuvõtjast erinevatel kaugustel, siis kulub signaalidel kohale jõudmiseks erinev ajahulk. GPS-vastuvõtja võrdleb vähemalt kolmelt satelliidilt saadud infot ning arvutab nende erinevuste põhjal välja täpsed koordinaadid.
Sarnaselt paljude muudegi nutikate tehnikasaavutustega on GPSi „vanemateks“ sõjatööstus. Alates Vietnami sõjast oli USA eksperimenteerinud erinevate satelliitnavigatsiooni süsteemidega, kuid tõeline läbimurre saabus alles Lahesõja päevil – aastal 1990 sai valmis süsteem, millele anti nimeks GPS. Vaid mõne aastaga loodud projekt töötas edukalt ning juba samal aastal võimaldati süsteemi kasutamist ka tsiviilisikutele, kuid piiratud täpsusega (sadades meetrites). See „tarkvaraline pidur“ võeti tsiviilkasutuses maha alles aastal 2000, kuid Ühendriikide kaitseministeerium võib seda vastavalt vajadusele igal ajahetkel taas rakendada. Näiteks vastutusrikastes tsiviilsüsteemides (nagu reisilennukid) pole GPS suurele täpsusele vaatamata primaarne navigatsiooniseade.
GPSil on ka konkurente – venelaste Glonass (Globaalne Navigatsiooni SatelliitSüsteem), mis vireles aastakümneid ning toimib vaid Venemaa piirkonnas, peaks „tänu“ praegusele toimekale riigipeale katma aastaks 2009 kogu maailma.
Euroopa Liidu ehitatav vastav süsteem kannab nime Galileo ning viimase info kohaselt peaks see „sisse lülitatama“ aastal 2013.
GPS-chipi (n-ö kivi e mikroskeemi) omahind peaks olema tänaseks mitte rohkem kui 5 dollarit ning üha rohkem taskuseadmeid on sellega varustatud. Väga levinud on näiteks Bluetooth-GPSid, mis oskavad juhtmevabalt ühenduda kõikvõimalike Bluetooth-seadmetega ning vahendada neile asukohainfot.
HSDPA – High Speed Downlink Packet Access – vt 3G
HSUPA – High Speed Uplink Packet Access
Kui HSDPA puhul räägitakse allalaetava info liikumiskiirusest, siis HSUPA tähendab suuremat üleslaadimiskiirust. Teoreetiline maksimum on 5,76 Mb/s – abiks on see juhul, kui telefonist suuri andmehulki (nt videoid) saata. Muidugi peavad seda võimalust toetama nii võrk kui ka telefon, Eestis toetavad HSUPAd nii EMT kui Elisa, teoreetiline maksimumkiirus on kuni 1,5 Mb/s. HSUPA puhul kasutatakse ka lühendit 3.5G.
EDGE – Enhanced Data rates for Global Evolution
GSM-võrkudes kasutatav andmesidetehnoloogia kiirusega kuni 236,8 kb/s (olenevalt võrgust/telefonist teoreetiline maksimum 473,6 kb/s). EDGEi on nimetatud ka 2.5Gks (ka 2.75G) ning see on olemas kõikjal Eesti mobiilvõrkudes. Videokõnet tavaline EDGE ei võimalda, selleks peavad nii võrk kui telefon vastama standardile 3G.
Bluetooth – ehk otsetõlkes „sinihammas”
Raadiosidel põhinev digitaalne sidetehnoloogia (nimi on pandud muinasaja viikingikuninga Harald Blåtandi järgi), mis võimaldab ühendada elektroonilisi seadmeid juhtmevabalt. „Sinihamba“ loojaks oli Rootsi kontsern Ericsson, versioon 1.0 sai avalikuks aastal 1994. Algul vaid Ericssoni mobiilidel kasutust leidnud ning mõnevõrra leige vastuvõtu osaliseks saanud standard on täna väga elujõuline – selle abil suhtlevad nüüd mobiilid, pihuarvutid, kõrvaklapid, arvutiklaviatuurid ja -hiired, navigatsiooni- ja audiosüsteemid jne. Andmekandjaks on väikese võimsusega raadiosignaal sagedusel 2 GHz maksimaalse levikaugusega kümnetes meetrites. Standardit täiustatakse pidevalt, see kajastub versiooni suurenevates numbrites. Esimese versiooni kiirus on 721 kb/s, Bluetooth 2.0 võimaldab andmevahetuskiirust kuni 2,1 Mb/s (tähistatakse ka lühendiga EDR – Enhanced Data Rate). Hetkel viimane versioon on 2.1 ning tulevase versiooni 3.0 kiirused peaksid ulatuma kuni 480 Mb/s.
Kuna standard täieneb pidevalt, siis praktikas võib – olgugi et ei tohiks – esineda „umbkeelsust“ erinevaid standardi „väljalaskeid“ kasutavate seadmete vahel. Seda juhtub õnneks suhteliselt harva, aga kui on plaanis mõnd spetsiifilisemat Bluetooth-seadet osta (nt autonavigaatorid jm), tasub igaks juhuks veenduda, et see tulevaste kolleegidega rääkida mõistaks.
3G – kolmanda põlvkonna mobiilsidevõrk. Kui 1. ja 2. põlvkonna võrgud edastasid vaid heli, siis 3Gs oli võtmesõnaks just liikuv pilt ehk videokõned. Seda tagas esimese versiooni maksimaalne andmeedastuskiirus 384 kb/s. Reaalsuses pole videokõne 3G vahendusel loodetud populaarsust saavutanud ja praegu peitub selle mõiste taga just andmeside kiiruse näitaja. Kui n-ö tava-3G maksimaalne 384 kb/s pole tegelikkuses palju rohkem EDGE maksimumist, siis 3G kiireim versioon pakub juba teoreetilist allalaadimiskiirust 14,4 Mb/s. „Kiiret“ 3Gd on nimetatud ka 3.5 Gks ning selle olemasolu kinnitab lühend HSDPA (ja/või HSUPA). Siiski ei tähenda see lühend tingimata suurimat, 14,4megabitist kiirust, ka kiirused 3,6 või 7,2 Mb/s kuuluvad HSDPA alla. EMT ja Elisa pakuvadki praegu ühendusvõimalust kiirusega 7,2 Mb/s, Tele2 piirdub veel 3,6 Mb/s HSDPAga. Need on teoreetilised tippkiirused – ehk saadaval hea leviga vähekoormatud võrkudes. Mõiste 3G alla mahuvad mitmed erinevad mobiilse side standardid – nt UMTS, CDMA2000, W-CDMA, mobiilne Wimax jt. Lisaks mobiilioperaatoritele pakub Eestis EVDO 3G-võrku ka Eesti Energia – vt CDMA2000 ja EVDO.
3.5G – vt HSDPA ja HSUPA
GPRS – General Packet Radio Service
GSM võrgus kasutusele võetud esimene andmesidestandard, milles arvestatakse liigutatava info mahtu (tavaliselt kilobitise täpsusega), mitte ühenduseks kuluvat aega. See tähendab, et andmesideühenduse korral ei maksustata aega (nagu seda tehakse tavalise GSM-data puhul), vaid infohulka – ühendus ise võib olla kogu aeg aktiivne, kuid kui infot ei liigu, siis raha ei kulu. GPRS on suhteliselt aeglane, maksimaalse kiirusega 56–114 kb/s.
GSM – Groupe Spécial Mobile
Tänaseks levinuim digitaalne mobiilvõrkude standard. Aastal 1982 loodi GSMi-nimeline töögrupp, arendamaks välja üle-euroopalist juhtmevaba telefonside standardit. Aastal 1991 avas Radiolinja Soomes esimese GSM-võrgu. GSMi eelkäijaks põhjamaades oli analoogsidel põhinev NMT – Nordisk Mobil Telefon, kuid Eestis algas mobiilibuum just GSMiga. Kasutusel on sidekanalid sagedustel 900 MHz ja 1,8 GHz (Ameerikas ja Kanadas 850 MHz ja 1,9 GHz), maksimaalne teoreetiline kaugus saatja ja telefoni vahel võib olla kuni 35 kilomeetrit.